neljapäev, 11. jaanuar 2018

Toitumishäire küüsis

Kes mu blogi juba varem ka lugenud, siis teavad ilmselt juba, millest juttu, kuigi siiski t´kirjutan seda postitust uue nurga alt. Eelkõige tahaksin tuua seda lugu uute lugejateni ning kuna just praegu nii paljud alustavad enda teekonda parema minani, siis miks mitte jagada ka enda kogemust natuke isiklikumal teemal.

Nimelt siis kannatasin umbes aasta tagasi veel toitumishäire käes, milleks on ülesöömine. Kui buliimiat ja anoreksiat teavad kõik, siis ülesöömine kui toitumishäire on vähem levinud. Vähemalt mina seda varem ei teadnud, kui endal tuvastasin. Siinkohal ei räägi ma sellest, et sõin kord maal vanaema juures või jõululaupäeval natuke liiga palju. Aga alustame sellest, kust kõik alguse sai.

Nagu ka paljud teie seast otsustasin ka mina mingil kevadisel ajal, et tahaks suveks vormi saada. Muidugi seda juttu, et ega kiirelt vormi ei saa ja kaalukaotus on pikk protsess ma ei uskunud siis veel. Arvasin ikka, et olen elav näide, kes võtabki alla ja sügisel ei tunne mind klassikaalased ka ära enam, et näen nii hea välja. Niisiis hakkasingi enda toitumist jälgima. Alguses üritasin lihtsalt tervislikke valikuid teha, aga siis avastasin mingi toitumisprogrammi, kus sai enda kaloreid lugeda. Kuna mul toidukaalu polnud, siis oli minu jaoks väga hea, et seal oli olemas ka võimalus toite pildi järgi kogust paika panna. Mäletan kuidas ma alguses kuskil 1500 kcal piiril püsisin ning mingi aeg kuskil 1000-1200 kcal piiril juba. Võiks ju siinkohal arvata, et olin vahepeal väga peenike, aga reaalsuses see nii ei olnud.

 

Kuna samal ajal tegin ka kodus pea igapäevaselt natukene trenni (rattasõit, kõhulihased või mida iganes ma endale välja mõtlesin või youtube'st leidsin), siis ilmselgelt hakkas tekkima mingi aeg suur tuntav vajadus süüa rohkem. Mitte et ma oleks seda endale teadvustanud, vaid lihtsalt haarasin mingi õhtu näiteks võikude järele, kui olin tegelikult juba õhtust söönud ja kui ma siis avastasin, et see ei mahugi minu "ideaal"kaloraaži, siis muidugi olin enda peale kuri. Seejärel mõtlesin, et mis seal ikka, kui juba siis juba ja sõingi kõike mida parasjagu tahtsin. Muidugi ei jäänud see ainukeseks korraks ja sealt edasi hakkasin lihtsalt lubamisele ennast ka lõpuks üle sööma. Kui alguses võtsin lihtsalt õhtu vabalt, siis hiljem kujunes sellest iga mingi aja "korralik" olemise järel hoopis suur söömasööst. Läks ikka mitu nädalat enne kui ma hakkasin endale teadvustama, et sellise nõiaringiga ei jõua ma kunagi sinna kuhu tahaksin.

See oli ka aeg, kui kolisin Tallinnasse elama. Arvasin, et suudan sellest kõigest ikka puhtalt välja tulla, kui alustan toitumiskava jälgimist. Tellisingi siis Fitlapi endale, aga viskasin selle umbes kuu aja pärast nurka. Ei, siinkohal ma ei väida, et kõik toitumiskavad on halvad, aga minu arvates pole need just eriti jätkusuutlikud. Ma lihtsalt ei suutnud käia mingit ettetallatud rada pidi, kui olin harjunud aegajalt endale kõike lubama rohkem kui peaks.

Seejärel langesin teise äärmusesse ja hakkasingi ohjeldamatult igapäevaselt sööma seda mida tahtsin ning lõpuks ma isegi ei nautinud enam seda, mida ma sõin. Ma lihtsalt sõin midagi ebatervislikku, sest peas oli mõte, et nüüd ma võin. Ka see kestis kuskil kuu aega ehk vahelduvalt. Selleks ajaks ma lihtsalt tahtsin tagasi normaalse toitumise juurde naasta, aga ei osanud.

Õnneks oli mul sel ajal tuttav, kes oli ka ise kunagi söömisega pahuksis olnud ja oli juba tegelikult varem nõu andnud enda toitumises näpuga mitte järge ajada, vaid lihtsalt süüa enesetunde järgi ja mitte ennast piirata. Kuna ma varem teda kuulda ei võtnud, siis otsustasin seda nüüd teha, sest ega mul midagi enam kaotada ei olnud.

Edasi alustasin sellest, et unustasin enda kaalumise täiesti ära, mida olin varem pea igapäevaselt teinud. Samuti üritasin ka hakata vabamalt toituma. Kerge see ei olnud. Olin juba paar kuud suutnud enam vähem toituda, kui arvasin, et enam ei ole mul ohtu üle süüa, kuid tegelikult see asi nii kiirelt ei käinud.
Lisaks sellele, mida ka juba eespool mainisin, et ideaalkaalu ma ei saanud ka peegelpilt ei olnud kordagi minu ideaalkeha, olin ma piitsutamisega toonud kehale ikka tunduvalt rohkem kahju kui kasu. Nimelt mu ainevahetus muutus selles väga aeglaseks ja ka hiljem juba parenemisstaadiumis läks ikka tükk aega enne kui keha hakkas aru saama, et pole vaja kõike kinni hoida. See oli päris masendav, sest selle käigus võtsin kaalus juurde, kuigi tegelikult olin selleks ajaks juba normaalselt toituma hakanud. Sellises olukorras ei tohiks aga lootust kaotada, sest see kõik normaliseerub. Küll mitte üleöö, aga siiski.

Mingi hetk jõudis kätte aeg kus ka mina ei võtnud toitu enam kui kinnisideed, see lihtsalt oli igapäevane vajadus jälle ning nüüd üle aasta hiljem saan öelda, et olen sellest välja tulnud ja ei tahaks kunagi samasse auku langeda. Praegu olen jõudnud sinnamaale, et luban endale siiski ka ebatervislikku kuigi tahaksin juurutada rohkem tervislikku elustiili, aga eks sellest kuidas mul see õnnestub saab lugeda edaspidi siit blogist.







reede, 5. jaanuar 2018

Uus aasta - sama eesmärk

Jah, kuulsite õigesti. Sellel aastal ei kavatse ma anda lubadust, et olen suveks vormis jne. Nüüd tahan ma ainult jätkata tervisliku elustiili juurutamist. Kui eelmisel aastal vaevlesin ülesöömise käes, siis oli ilmselge, et lihtsalt niisama ma jälle tervislikult toituma ei suuda hakata. Seega mõtlesingi, et väike muutus on parem kui mitte midagi ning selle asemel, et ennast jälle sundida kõigest loobuma nüüd ja kohe, alustasin hoopis sellest, et võtsin vastu otsuse, et ei keela endale midagi, aga jälgin, et ei sööks üle. Ja teate mis? See toimis.
Ma ei saa küll öelda, et oleksin üdini tervislik olnud, kuid arvestades seda, et selle aasta alguses kaal on eelmise aastaga võrreldes umbes 4 kilo väiksem, siis olen vist midagi õigesti teinud. Siinkohal mainin ka, et ei sea endale kindlat kaalunumbrit eesmärgiks. Lisaks füüsilisele vormile on sama oluline ka vaimne pool, millega mul kindlasti tuleb sel aastal rohkem tegemist teha. Samas tunnen, et see aasta aega on mind siiski väga palju muutnud, kuid alati saab paremini.
Niisiis on nüüdsest plaan tervislik toitumine rohkem omaks saada kui see siiani on. Kindlasti ei saa see lihtne olema, aga proovima peab.


Lisaks sellele võtan veel ka eesmärgiks olla positiivsem ja käia vähemalt 3 korda nädalas trennis. Võiks ju rohkemagi peale panustada, aga kuna mul on siiski veel kool ja poole kohaga töö, siis ennast läbi põletama ma nüüd ka ei taha hakata.
Seoses trenniga võtan eesmärgiks ka teha aasta lõpuks vähemalt 10 kätekõverdust jalgadel. Selleks pean kindlasti kodus neid päris palju tegema, sest rühmatrennides neid just meeletult sees ei ole. Ning muidugi tahaks ka tihedamalt blogida ja rääkida enda tegemistest ja kuidas mul vahepeal läinud on, aga eks näis, kuidas kujuneb. Igatahes sellega olekski siis põhilised eesmärgid paigas ja kui ma need aasta lõpuks saavutan, olen enam kui rahul :)